Hommikul ärkame tavalisel ajal, 8-paiku peaks minema buss Dumresse. Kuna hommikusöögiks on lisaks tavaliste küpsistele-munale-teele ka suur tahvel šokolaadi, siis sehkendamisega juhtub nii, et kodust lahkudes, enne küla peatänavale jõudmist kuuleme bussi tuututamist ja siis eemalduvat mootorimürinat. Tuleb astuda jalgsi ehk umbes 45 minutit.
Teel möödume endise lennujaama maandumisrajast, korralik pikk "põld" sobiks praegugi väikelennukite jaoks, endine torn ja jaamahoone on kasutuskõlbmatud. Vanasti ei olnud üldse autoteid ja bussiühendust (u 20 aastat tagasi), siis oli lennuühendus ainuke võimalus peale jalakäimise. Mõne aja pärast ületame jõe mööda rippsilda ja jõuame järgmisesse asulasse.
Kamal näitab ühes hoovis tünne, milles kohaliku puskari jaoks segu kääritatakse. Külas leiame juuksuri, kes välismaalase imelike tahtmiste järgi pikakskasvanud habeme korda teeb - žileti asemel ainult masinat ja kääre kasutades. Turutänavat pidi edasi astudes saame bussi peale, mis meid Dumresse viib, Dumrest jõuame järgmise bussiga Bandipuri.
Bandipur |
Kohapeal alustame oma külaskäiku Bandipuri bajaari ehk turuga, mis on täis ilusti remonditud maju, poode ja hotelle. Jalutame turu lõppu Khagda Devi templi juurde. Kõikjal jäävad silma Bandipuri kuulsad kivid - siinkandis maa-seest tulnud paekivi laguneb väga õhukesteks plaatideks, mida näeb kasutusel kõikjal, sillutise, treppide ja katuste jaoks.
Templi juures käinud, jääb edasiseks plaaniks minna tagasi Bandipuri teise otsa ja ronida mäkke, millel asub Thani Mai tempel.
Thani Mai tempel on seal mäe otsas |
Kaugele näha oleva mäe tippu viib kitsas looklev kiviastmetest rada, mida enam üles, seda suuremaks läheb vaade alla Bandipuri vanalinnale ja ümbruskonna mägedele. Teel sumisevad tuules pikaokkalised männid. Üleval mäe otsas on kaks pisikest templit, kivist sammastega varjualune ja männiokaste suminaga täidetud rahu ja vaikus. Istume, puhkame ja sööme ära väikese šokolaadi.
Hea meelega oleks sinna jäänud terveks päevaks, kuid ees ootas Nepaali suurim - Siddha Gupta koobas. Koopani jõudmiseks tuli laskuda Thani Mai juurest mäest, kõndida uuesti läbi asula ja ronida ringiga järgmise mäe taha. Mäkke viib taas kiviastmetega tee läbi džungli, kus tõus muutub peagi pikaks laskumiseks.
Laskumisele kulub peaaegu tund, osad trepid olid järsud, kaetud varisenud kuivanud lehtedega ja seega pidi olema väga ettevaatlik. Õnneks peale paari väikese libastumise ei juhtunud midagi hullu. Koopani viival teel käis samal ajal ka uuendustöö - kõikjale oli veetud uusi kive ja metalltorusid käsipuude tarvis, mõnelpool toimetasid ehitajad. Tee pidi saama veelgi ohutumaks, kuna koobas on oluline turismiobjekt.
Koopani jõudes tundus ehmatusena, et see on lukus ja suletud, kuid varsti tulid siiski paar poissi koopast. Ostsime piletid, maksime lampide ja giiditeenuse eest, panime lambid põlema ja läksime sisse. Väikese taskulambiga suures pimeduses oli algul mööda ebatasast ja pisut libedat koopapõhja õige ebakindel käia. Õnneks jõudsime peagi järele ühele ameeriklaste seltskonnale, kelle saatjatel olid võimsad LED-prožektorid, nende abil sai koobaste suurusest/kõrgusest õiget aimu.
Tagasi maapinnale jõudes hämmastas, kui palav tegelikult õues on, kuna koobastes oli päris jahe. Kohe liginesid meie endistele "koopakaaslastele" kamp lõkerdavaid kooliõpilasi, kes eilse holi-päeva puhul nende näod värviliseks käputasid. Õnneks saime ise Kamaliga selleks ajaks juba natuke eemale. Sõime kivi otsas istudes küpsiseid ja asusime jälle teele.
Alla külla jõudes olid jalalihased suurest laskumisest täitsa väsinud ja valusad. Dumres tagasi, kolasime pisut turul, ostsime tomateid ja juurikaid, siis jäime bussi ootama. Buss tuli peagi, kuid jäi siis veel tunniks suurde palavusse molutama, kuni sai pilgeni täis. Konarlikul kruusateel loksumine võttis pea tunni, külla jõudsime alles pimedas.
Järgmisel päeval pidi meie nädal maal läbi saama. Rääkisime õhtul mu edasimineku plaanidest, Kamal oli lootnud, et jään kokkulepitust pikemaks, kuid mis teha.
Suur fotoalbum Gorkha piirkonnast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar