Hommikul ärkame vara (mina ärkan, teised nagunii üleval) - 6-paiku, et enne suurt päikest võimalikult palju jõuaks edasi astuda. Tavapärane hommikusöök, siis asume teele. Kamali naine Bishnu tuleb kaasa, arvan alguses, et vaid kusagile lähedale. Läheme natuke maad mööda kruusateed, siis pöörame üles väikesele külavaherajale, mis koosneb vaheldumisi teest ja kivist astmetest.
Tee lookleb läbi külade ja elamiste, viies üha kõrgemale ja paljastades üha vägevamaid vaateid, kui päikese tõustes udu hajub. Teel põikame läbi mitmete (pererahva) tuttavate juurest, kus siis külamehed rohupiipu tõmbavad, vahepeal teeme peatuse poekese juures, kus tehakse meile teed ja nuudleid.
Teel läheb džungel üha mitmekesisemaks, näeme palju erinevaid puid ja uurime-maitseme erinevaid vilju. Igalpool laulavad linnud, üks lind laulab "priit lilleleht... priit lilleleht..." (no perekonnanime mitte päris puhtalt). Ühe puu all on viljad, mis pidid maitsema ahvidele, ja sealsamas nad krabistavad üleval okste vahel. Maitsen ka ahvitoitu - maguslääge ja kleepuv, suurte seemnetega. Kohalikud karjuvad ahvide peale ja sellepeale kaovad ahvid minema, eemale puulatvadesse.
Kui oleme jõudnud oma teekonna lõppu - u 1400 meetrise mäe otsa, näeme Ligligkoti endist kindlust ("kot" ongi nepaali keeles kindlus). Ligligkoti kindlusest algas Nepaali ühendamine u 500 aastat tagasi. Mjah, üleval mäe otsas avanevad vaated ei mahu kahjuks ühtegi kaamerasse...
Mäe otsas oleva templi juures on puhkamise ja pidude pidamise koht, rohust katusega varjualusega. Päikesest ja mitmetunnisest teekonnast roidununa viskame varjualuse pingile pikali ja puhkame. Bishnule tuleb au anda - ta on terve tee meiega tublilt koos käinud, vahel küll kõige viimasena tahapoole jäädes. Ligligkoti kaugus kodunt on umbes 4 -5 kilomeetrit, aga lisada tuleb umbes 700 meetrit ülespoole astumist. Kokku võtab teekond mäe otsa ja tagasi 5 - 6 tundi.
Päike on juba kõrgel ja tagasiteel on peamine leida vähesed varjulised kohad lookleval teel. Metsa vahel käia on hulga parem, laiemal külateel aga tuleb varju otsida. Näed eemal järgmist varju ja katsud lõõtsutades sinna kiirustada. Ühes elamises peatudes ja puhates sööme mangot, mis ei ole veel üleni küps, aga siiski hea. Õitseva sidrunipuu otsast võetakse mõned sidrunid koju kaasa. Sidrunipuu all kasvab suur ratsuritäht, mille tuul on vahepeal ümber ajanud, perenaine kõpitseb õievarred tagasi püsti. Raja ääres näeme kasvamas väikest kohalikku jänesekapsast, millel ka hapud viljad küljes, ja kohalikke kollaseid meie vaarika sugulasi. Täitsa head magusad. Talumehed künnavad oma põlluribadel, kahe härja ette rakendatud algelise puuadraga, ise pidevalt härgadele hõikudes. Ega raskemat atra ei jõuakski mööda astmeid üles-all tirida, sest seda tuleb põllult-põllule seljas tassida. Talumehe järel käib enamasti naine, kes mingi nuiaga suuremaid mullatükke puruks lööb või maisiteri maha paneb.
Tagasiteel korjame teeäärest nõgesepealseid, mis kepiga varre otsast maha lüüakse. Mahalöödud pealsed tuleb kuidagi kilekotti korjata, seda teeme teise kilekoti ja puuokste abil, kuna nõgestel on sealmail väga teravad okkad, need kõrvetavad ka läbi kilekoti. Näpud valutavad ka järgmisel päeval, aga keedetud nõges jääbki mul proovimata, nõgesekott jääb maja seina äärde rippuma.
Õhtul istume räästa all varjus ja puhkame. Hiljem, päikeseloojangu ajal lähen Sumani ja tüdrukutega koos veekraani juurde, et kannudega vett tuua. "Kaevul" on pikk järjekord, kui lõpuks kann täis saab, katsetan vee kandmist õlal. Kuigi kodutee käib mäest üles ja vahel lihtsalt mööda nõlva ilma astmeteta, jõuab enamus veest siiski koju. Öösel on (peaaegu)täiskuu, võib liikuda ilma lambita. Palju kilke, kes on (vist täiskuu mõjust) eriti aktiivsed ja lärmakad.
Keset ööd käib rott iga natukese aja pärast suurest lahtisest riisikotist söömas. Nii 4 - 5 korda, võib-olla oleks rohkemgi käinud, aga jääb siis taskulambile vahele ja pageb läbi ilma klaasita akna minema.
Suur fotoalbum Gorkha piirkonnast
Tee lookleb läbi külade ja elamiste, viies üha kõrgemale ja paljastades üha vägevamaid vaateid, kui päikese tõustes udu hajub. Teel põikame läbi mitmete (pererahva) tuttavate juurest, kus siis külamehed rohupiipu tõmbavad, vahepeal teeme peatuse poekese juures, kus tehakse meile teed ja nuudleid.
 |
| Kuivavad sibulad ja vaade ühe külamaja räästa alt |
 |
| Puutüvel kasvavad taimed |
Mäe otsas oleva templi juures on puhkamise ja pidude pidamise koht, rohust katusega varjualusega. Päikesest ja mitmetunnisest teekonnast roidununa viskame varjualuse pingile pikali ja puhkame. Bishnule tuleb au anda - ta on terve tee meiega tublilt koos käinud, vahel küll kõige viimasena tahapoole jäädes. Ligligkoti kaugus kodunt on umbes 4 -5 kilomeetrit, aga lisada tuleb umbes 700 meetrit ülespoole astumist. Kokku võtab teekond mäe otsa ja tagasi 5 - 6 tundi.
Päike on juba kõrgel ja tagasiteel on peamine leida vähesed varjulised kohad lookleval teel. Metsa vahel käia on hulga parem, laiemal külateel aga tuleb varju otsida. Näed eemal järgmist varju ja katsud lõõtsutades sinna kiirustada. Ühes elamises peatudes ja puhates sööme mangot, mis ei ole veel üleni küps, aga siiski hea. Õitseva sidrunipuu otsast võetakse mõned sidrunid koju kaasa. Sidrunipuu all kasvab suur ratsuritäht, mille tuul on vahepeal ümber ajanud, perenaine kõpitseb õievarred tagasi püsti. Raja ääres näeme kasvamas väikest kohalikku jänesekapsast, millel ka hapud viljad küljes, ja kohalikke kollaseid meie vaarika sugulasi. Täitsa head magusad. Talumehed künnavad oma põlluribadel, kahe härja ette rakendatud algelise puuadraga, ise pidevalt härgadele hõikudes. Ega raskemat atra ei jõuakski mööda astmeid üles-all tirida, sest seda tuleb põllult-põllule seljas tassida. Talumehe järel käib enamasti naine, kes mingi nuiaga suuremaid mullatükke puruks lööb või maisiteri maha paneb.
Tagasiteel korjame teeäärest nõgesepealseid, mis kepiga varre otsast maha lüüakse. Mahalöödud pealsed tuleb kuidagi kilekotti korjata, seda teeme teise kilekoti ja puuokste abil, kuna nõgestel on sealmail väga teravad okkad, need kõrvetavad ka läbi kilekoti. Näpud valutavad ka järgmisel päeval, aga keedetud nõges jääbki mul proovimata, nõgesekott jääb maja seina äärde rippuma.
Õhtul istume räästa all varjus ja puhkame. Hiljem, päikeseloojangu ajal lähen Sumani ja tüdrukutega koos veekraani juurde, et kannudega vett tuua. "Kaevul" on pikk järjekord, kui lõpuks kann täis saab, katsetan vee kandmist õlal. Kuigi kodutee käib mäest üles ja vahel lihtsalt mööda nõlva ilma astmeteta, jõuab enamus veest siiski koju. Öösel on (peaaegu)täiskuu, võib liikuda ilma lambita. Palju kilke, kes on (vist täiskuu mõjust) eriti aktiivsed ja lärmakad.
Keset ööd käib rott iga natukese aja pärast suurest lahtisest riisikotist söömas. Nii 4 - 5 korda, võib-olla oleks rohkemgi käinud, aga jääb siis taskulambile vahele ja pageb läbi ilma klaasita akna minema.
Suur fotoalbum Gorkha piirkonnast
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar