Hommikul ärkan, nagu iga päev, 6-paiku, kui linnud laulavad, ilm on valge ja hotelliomanike pere hakkab askeldama-kolistama. Hommikune ärkamine on kujunenud enam vähem samale ajale, kui brahmanist pereisa peab all puja't, tema pudža ehk teenistus on arvatavasti pühendatud Shivale, kuna all fuajees on palju Shiva ja tema perekonna pilte. Suht täpselt iga päev kell 6.30 heliseb all pudža-kelluke, kohe otsa kobiseb kõristitega palvetrummike ja siis kostub toast merekarbist pasuna puhumine. Pärast lühikest võimlemist ja näopesu lähen hotelli katusele, sätin tooli vastu mäe tagant kerkivat päikest ja tegelen mõnda aega hingamisega. Tagasi toas määrin end päikesekreemiga kokku, võtan koti ja lähen peatänavale Nepali Yoga Center'isse. Devical on vist uus programm, palju uusi asanaid, mida pole varem tehtud. Pärast joogatundi hakkan astuma Chorrepatani suunas, et külastada tiibeti pagulaste laagrit Tashi Ling. Valin otsetee läbi elamurajooni, vaatan kohalike riidepoes pashmina-salle ja edasi söön tänavaäärses söögikohas hommikuks daal-baathi. Õigemini tellin riisi aedviljadega, aga taldrikule sätitakse suur portsjon daal-baathi, mis on ka riis aedviljadega. Kahjuks ei saa selle söögi puhul tellida vähemvürtsikat varianti, kuna kõik komponendid on valmis ja peale riisi reeglina väga tšillised. Söön rahulikult, üritades tšillisemad asjad järele jätta. Perenaine küsib 150 Rp (1,5 EUR), mis on paras turismipiirkonna, mitte kohalike hind. Maksan ära, kummardan hüvastijätuks ja lähen edasi.
Vahel telefoni GPSi-kaarti vaadates jõuan enam-vähem õigesse kohta, kust saab bussiga Birauta Chowkile, mis on ristmik Pokhara piiri ääres enne Chorrepatani küla. Astun edasi jala, sest ei tea täpselt, kus tiibeti asundus on. Kell on 10-paiku, aga ilm juba päris palav ja päike lõõskab. Näen tee kõrval kaugemal ühte maja tiibeti lipuga, küsin kohalike käest, kas seal on Tashi Ling, aga need näitavad, et on vaja minna veel mööda maanteed edasi (vastuseks võimalikule küsimusele - jutt käib inglise keeles). Peagi jõuan kohta, kus vasakut kätt on tänavaots ja seal paistavad sildid "Tashi Ling Tibetan Refugee Camp". Õigupoolest on see lihtsalt üks asula osa, mis kummaski otsas läheb üle nepaali külaks. Paremat kätt paistab budistlik klooster, vasakut kätt on suveniirimüüjate letid ja edasi juhatavad sildid kogukonnakeskuse ja vaibatöökodade juurde. Kogukonnakeskuse õuel on mõned turistid ühe hoone kõrval päikesevarjus, jutu järgi tundub, et hiinlased. Huvitav - mida mõtlevad hiina turistid tiibeti põgenikelaagrit külastades. Kas see, et nad üldse siin on, näitab midagi?... Pööran esimesena sisse vaibatöökotta, kus valmivad jakkidega (s t jaki piltidega) vaibakesed, maja ees ketravad tiibeti vanaemad kedervarrega lõnga. Astun sisse vaibapoodi - vaibad on ilusad, turistid jalutavad ringi ja keerutavad-katsuvad. Väike 50 x 50 cm mõõdus vaip maksab vist 40 $. Seljakotirändurile on vaibapood käsitöönäituse eest.
Edasi astun mööda küla, kuni kohtan noorepoolset meest, kes küsib, kuhu minek. Ta seletab, et see tänav ei vii edasi kuhugi, liiatigi on eespool ühe maja juures kellegi lahkunu matused või lihtsalt kogunemine. Mees on õpetaja kohalikus tiibeti koolis, aga praegu vaba, kuna on koolivaheaeg. Ta käivat ka sageli koos turistidega World Peace Pagoda-t näitamas, et vestluses inglise keelt praktiseerida. Lähemegi tagasi vaibapoe lähedale ja seal jätame hüvasti. Astun edasi (õigemini tagasi linna poole), teele jääb budistlik tempel, mille katusel hulk mantraid täis raiutud kive. Teen templile ringi peale, keerutades palverattaid ja soovides tiibetlastele peatset vabanemist. Ega tiibetlased ise eriti hiina kommude alt pääsemist ei usu, aga tõtt tunnistades ma ka 80-ndate alguses ei osanud peatset vabadust tulemas näha.
Templi juurest laagri väljapääsu poole liikudes jääb vasakut kätt viimaseks väike klooster, õue kaunistamas kriidiga asfaldile joonistatud lilled ja ornamendid. Astun sisse, enne suurema templi külastamist teen jällegi ringi ümber väiksema templi pannes keerlema väikesed palverattad. Sees asub hiigelsuur palveratas, selle keerlemapanemiseks on vaja parasjagu jõudu rakendada. "Om mani padme hum" läheb lendu keerlevalt palverattalt, igale pöördele lisandub palvekella helin. Lähen tagasi keskmise templi juurde, kuid uks on vahepeal kinni pandud. Jätan korjanduskarpi natuke raha ja hakkan minema, aga üks mungariietes poisike tuleb, küsib, kas tahan templisse sisse vaadata ja avab siis ukse. Vaatan sees ringi ja teen Buddhale kummardused.
Viimaseks jääb templi väljapääsu juurde suveniiripood, vaatan seal ringi, müüja pakub igasugu asju, valin välja ühe sobiva suurusega mala ja kauplen natuke hinda. Mala on (budistidel 108-st helmest koosnev) palvekee, valin käepärase, keskmise hinnaklassiga, puuseemnetest tehtud kee. Panen mala kaela, tiibetlannast müüja soovitab malat kanda särgi all, nii olevat ka nahale kasulik. Hinnad on templipoes tegelikult pisut soolasemad, aga lisa läheb ilmselt heaks otstarbeks ja mala või palvekellukeste ostmiseks tundub klooster olevat parem koht kui tänavaäärne müügilett.
Lähen tagasi kesktänavale/maanteele ja hakkan astuma linna poole. Õige lähedal on silt Devi's Falls, kus mul ongi seni käimata. Maksan 20 Rp sissepääsu eest ja astun sisse. Devi's Falls on lubjakivi sisse uuristunud juga, mis kaob maa alla, täpsemalt Gupteshwor'i nimelisse koopasse. Koopas olin ma nädalaid tagasi käinud, aga koopa sissepääs asub teisel pool tänavat ja siis jäi juga tähele panemata. Kuulan joa kohinat ja teen pilte. Ilm on leitsakus hämaraks tõmbunud, ilmselt hakkab kohe sadama.
Kose juurest viib väljapääs otse keset suveniiride lette - palvehelmed, kellukesed, jumalakujud, kaelakeed, käevõrud jne. Tutvun natuke konjuktuuriga, aga kuna raha on kaasas vähe, ei osta midagi. Lähen tänavale ja peatan mikrobussi, et sõita linna Pritiphi Chowkile. Sõites hakkab kukkuma üha suuremaid piisku, kohale jõudes tuleb mikrobussist õige kiiresti välja hüpata ja tänavaäärsete poodide ukse ette varju joosta. Vihm aga läheb veel rajumaks ja varsti voolab tänavaäärt mööda lai jõgi, aegajalt möödahulpivate plastpudelitega. Et hotelli juurde sõitvad bussid väljuvad hoopis teiselt poolt tänavat, kulub kardetavasti päris pikk aeg, enne, kui on lootust bussile saada. Hakkan vaikselt Lakeside'i poole nihkuma, ühe poe trepi eest teisele, aga nende vahel tuleb räästast kosena vett. Söön siis ühes kangialuses küpsiseid ja ootan edasiminemise võimalust.
Peagi jääb vihm peaaegu järele ja saab ettevaatlikult edasi liikuda. Ühel hetkel näen kõrval rõõmsat ümaranäolist u 55 aastast meest, kes mul käest haarab ja kullapoodi pingile istuma kutsub. Vastan ta küsimustele, et "Euroopast", "esimest korda Nepaalis", "poolteist kuud", "üksinda", "vallaline", "tarkvarainsener" jne, sellepeale ütleb mees, et oled nüüd minu poeg. Ta tutvustab oma leti taga töötavat poega ja loeb üles, et tal on 3 kullapoodi, 3 maja, 3 poega ja üks tütar. Onu kutsub mu enda juurde elama ja lubab viia (mõistagi tasuta) kõiksugu lähedal asuvate vaatamisväärsuste juurde, kus mul seni käimata on. Tuleb jutuks, et kas ma ei taha Nepaalist naist võtta, ütlen, et kui mõni meeldiv Nepaali naine siin leidub, kes Eestis ära ei külmu, siis võib kõne alla tulla küll. Kullamehele see jutt meeldib, ta on nagu lahkus ise, hoiab mul pool tundi käest, vaheldumisi silitab seda ja siis haarab jälle kõvemini embusse.
Mingil hetkel küsib kullakaupmees, et kas ma ei taha teed juua, tema naine ja tütar olevat kohe varsti Gorkhast tagasi tulemas. Läheme käest kinni üle tee ja enne kohvikusse astumist küsib ta, kas mul raha on. Ütlen, et natuke on, ise veidi imestades, sest seni pole mulle kuskil maal omaenda raha eest teed pakutud. Istume maha ja poiss toob kaks väikes tassi kuuma teega, jään ootama, millal tee niipalju jahtub, et klaasi näppude vahele võtta. Kullamees haarab kuuma teeklaasi, puhub ja luristab vaheldumisi. Kui tal pool klaasi juba niimoodi tühjendatud on, näitab mullegi, kuidas "puhh-puhh" on vaja puhuda, et tee jahtuks. Kui mõlemal tee lõpuks joodud, maksan 30 Rp kahe tee eest ja läheme tagasi poe juurde. Kohe eelmise kullapoe kõrval on teine samas värvitoonis pood, kus kaupmees tutvustab oma teist poega. Siis veab mu tagasi esimese poe pingile.
Alguses ei saanud ma aru, mispärast olin sellise tähelepanu ära teeninud. Kullakaupmees oli rõõmsa ja lahke näoga, mõtlesin algul, et ongi selline ülisõbralik vana. Korra käis peast läbi mõte, et ta on homo, aga käest kinni hoidmine meeste (ja naiste) seas ei ole lõunamaades midagi erilist. See on lapselikult aus hoolivuse näitamine, mis ei ole mingite nõmedate siltidega rikutud. Kui aga edasi läks jutt sissetulekute ja vilksamisi ka Euroopa Liidu viisade peale, siis sai asi selgemaks. Eriti nõme oli jutt, et "mul on 3 maja, raha ei ole mingi probleem", kui ta oli just lasknud oma tee kinni maksta. Poeg küsib, kui pikk staaž mul on, et siis kuupalgad ja aastad korrutada ja imesuur number saada. Vana hakkab uurima, ega ma ei joo või narkootikume ei tarvita, see oli nagu vajalik info, et korralik naine otsida. Kosjamoori vastutus? Vaatab siis mu prille, et kas silmad haiged ja küsib neid enda kätte, et vaadata, kui kanged prillid on. Kui vastan, et ei anna, naeratab ja ütleb, et pole midagi. Poeg küsib, et mis firmas ma töötan ja kas mul on mõni paber ka selle kohta kaasas. Küsin, et kas ta arvab, et ma olen talle valetanud, selle peale kohmab ta "ei-ei".
Järgmisena kutsub rõõmus kullavana oma maja vaatama. Astume pisut peatänavast kõrvale, vahepeal näitab "uus isa" mind mõnedele oma tuttavatele ja seletab midagi - ilmselt tutvustades mind kui "potentsiaalset nepaali naise meest", ise kogu aeg käest kinni hoides. Hakkan ennast tundma äsja ostetud hobusena. Peagi jõuame uhke kolmekorruselise majani, peremees teeb värava lahti ja juhtatab mu enda ees sisse. Läheme üleskorrusele, peremees paneb mind istuma tuppa voodiäärele, paneb mängima teleka ja ütleb, et see on nüüd sinu tuba. Pakub mulle järjekorras toas leiduvat telekapulti, läpakat ja elektrikitarri (viimast mängib tema esimeses poes töötav poeg, nagu selgub), läheb siis ise kööki teed keetma. Kui tee on valmis, läheme kööki, mulle on ta pannud tee jaoks klaasi, endale väiksema plekist kausikese. Kullamees võtab purgist paksu valget võid (ghee) ja paneb enda tee sisse, tahab hirmsasti ka mulle seda panna, aga kuna ma siis veel ei teadnud täpselt, mis see on, kardan, et see on mingi piimaollus ja ei lase endale seda tee sisse panna. Vana patsutab oma vatsakest ja ütleb, et ghee annab palju jõudu. Siis võtab peoga suurest plastpurgist (vist) riisihelbeid, paneb neid enda tee sisse ja siis mulle ka. Näitab siis, kuidas helbeid lusikaga tee sees segada, võtab siis suures lahkuses terve purgi tühjaks, kõik mu teeklaasi sisse, et peaaegu kuhi peal. Ise patsutab jälle kõhule ja räägib, kui hea see on. Söön tasapisi helbeid teega, oodates kuni need pehmeks lähevad, kullavana aga kühveldab enda tee luristades ja matsutades kraesse. Söön rahulikult, vana vaatab igat mu lusikatäit, säilitades näol lahket naeratust.
Kui tee "söödud", küsib kullavana, kas läheme nüüd tagasi, olen rõõmuga nõus ja jalutame peatänavale poodi tagasi. Poeg kutsub mu õhtul Blue Bar'i, et seal "nepaali pruudi asja" rääkida. Ütlen, et lähen nüüd hotelli, vana küsib, et kas kolime kohe tema juurde sisse, vastan, et võib-olla, aga mitte kohe. Vana küsib mitu korda kavalalt, et kas läheme hotelli kahekesi, ütlen, et ikka üksi. Kaupmehed uurivad, et mis hotellis ma elan ja telefoninumbrit, ütlen neile ühe teise hotelli nime ja küsin neilt hoopis poja telefoninumbri. Niimoodi saan lõpuks kullapoest tulema.
Kui olen bussiga tagasi jõudnud, vestleme katusel oma hotelli manageriga. Räägime joogast ja tervisest, ta teatab, et on praktiseerinud reikit, paneme peopesad lähestikku ja katsume energiaid. Manager räägib, et tundis mingit kehva vibratsiooni - stressi või nõrkust. Räägin talle ka, kuidas ma kaani otsa sattusin, kes mitu tundi mu parema käe küljes rippus. Eelmisel päeval soki seest leitud väike džunglikaan oli tänasega võrreldes ikkagi süütu loomake. Luban ka kohe korraliku puhastava duši ja muud meetmed ette võtta. Lähen alla tuppa, panen põlema viirukiküünla, lasen emotsioonid duši all ära voolata ja loen pärast kuivamist ühe ringi mantraid. Pea läheb palju selgemaks ja meel rahulikumaks.
Õhtul käin mitu ringi edasi-tagasi mööda Lakeside'i, et Blue Bar leida. Olin seal mitmeid nädalaid tagasi korra käinud, aga ei mäleta enam, kummal pool see asus. Lõpuks leian üles. Kuna kullavana poega ei ole näha, küsin veel üle, ega Pokharas kahte Blue Bar'i ei ole. Võtan siis ühe tee ja jään vaatama, kuidas nepaali bänd laval heliproovi teeb. Mõne aja pärast ilmub ka poeb välja, lamaskleme diivanil ja kuulame, kuidas bänd hakkab hästituntud bluusistiilis lugusid mängima. Siis ütleb kaupmehepoeg, et läheme ühte teise söögikohta edasi. Et mul on rahakotti jäänud ainult suured 500-ruupiased rahatähed (u 5 EUR), siis maksab ta mu 60 Rp-se tee kinni, baaridaam oli teinud õnnetu näo, et tal ei ole vahetusraha. Hakkame astuma mööda öist Lakeside'i lõunapoole, kallimate restoranide rajooni. Kui oleme astunud mitu kilomeetrit ja mööda mitmekümnest söögikohast, ütlen, et kell on juba palju ja tahan minna tagasi ühe sõbraga kokku saama. Keerame ringi, aga nagu muuseas astub ta korra sisse ühte ehtepoodi. Kaupmehepoeg vaatab mererohelisi kivisid, aga ostuni ei jõuta. Läheme mõned poed edasi, seal läheb juba tõsisemaks kauplemiseks, kullapoiss katsub ja vaatab läbi mitukümmend lihvitud kivi, vist türkiisi. Kauplemisele kulub üle poole tunni, loen sel ajal telefonis e-posti ja katsun niisama olla.
Kui tehing on tehtud ja umbes 7 kivi välja valitud, kõvasti tingitud ja kivid ostetud, liigume tagasi. Kuna olin aru saanud, et Lakeside'i tulemise peamine eesmärk oligi oma ehete jaoks kivide ostmine, kohvikus käimine hoopis teisejärguline, oli see 2 tundi aega suht mahavisatud aeg. Ütlen kaupmehepojale, et lähen tagasi ja unustagu oma naisevõtu asi ära, selline hobusekauplemine mulle ei istu. Anname kätt ja läheme lahku. Lähen veel läbi Lord Buddha Bamboo Cottage nimelisest söögikohast, aga tuttav Maksim, kellel see õhtu pidi Pokharas viimane olema on ilmselt juba magama läinud.
Ülejärgmisel päeval, kui jälle linna asja, viin 60 ruupiat tee raha kaupmehepojale ära. Kui kullavana mind jälle lahkelt "please sit down" istuma kutsub, kummardan, ütlen "have a nice day" ja teen kiirelt minekut.
Veel Pokhara ja ümbruskonna pilte
Vahel telefoni GPSi-kaarti vaadates jõuan enam-vähem õigesse kohta, kust saab bussiga Birauta Chowkile, mis on ristmik Pokhara piiri ääres enne Chorrepatani küla. Astun edasi jala, sest ei tea täpselt, kus tiibeti asundus on. Kell on 10-paiku, aga ilm juba päris palav ja päike lõõskab. Näen tee kõrval kaugemal ühte maja tiibeti lipuga, küsin kohalike käest, kas seal on Tashi Ling, aga need näitavad, et on vaja minna veel mööda maanteed edasi (vastuseks võimalikule küsimusele - jutt käib inglise keeles). Peagi jõuan kohta, kus vasakut kätt on tänavaots ja seal paistavad sildid "Tashi Ling Tibetan Refugee Camp". Õigupoolest on see lihtsalt üks asula osa, mis kummaski otsas läheb üle nepaali külaks. Paremat kätt paistab budistlik klooster, vasakut kätt on suveniirimüüjate letid ja edasi juhatavad sildid kogukonnakeskuse ja vaibatöökodade juurde. Kogukonnakeskuse õuel on mõned turistid ühe hoone kõrval päikesevarjus, jutu järgi tundub, et hiinlased. Huvitav - mida mõtlevad hiina turistid tiibeti põgenikelaagrit külastades. Kas see, et nad üldse siin on, näitab midagi?... Pööran esimesena sisse vaibatöökotta, kus valmivad jakkidega (s t jaki piltidega) vaibakesed, maja ees ketravad tiibeti vanaemad kedervarrega lõnga. Astun sisse vaibapoodi - vaibad on ilusad, turistid jalutavad ringi ja keerutavad-katsuvad. Väike 50 x 50 cm mõõdus vaip maksab vist 40 $. Seljakotirändurile on vaibapood käsitöönäituse eest.
Templi juurest laagri väljapääsu poole liikudes jääb vasakut kätt viimaseks väike klooster, õue kaunistamas kriidiga asfaldile joonistatud lilled ja ornamendid. Astun sisse, enne suurema templi külastamist teen jällegi ringi ümber väiksema templi pannes keerlema väikesed palverattad. Sees asub hiigelsuur palveratas, selle keerlemapanemiseks on vaja parasjagu jõudu rakendada. "Om mani padme hum" läheb lendu keerlevalt palverattalt, igale pöördele lisandub palvekella helin. Lähen tagasi keskmise templi juurde, kuid uks on vahepeal kinni pandud. Jätan korjanduskarpi natuke raha ja hakkan minema, aga üks mungariietes poisike tuleb, küsib, kas tahan templisse sisse vaadata ja avab siis ukse. Vaatan sees ringi ja teen Buddhale kummardused.
Viimaseks jääb templi väljapääsu juurde suveniiripood, vaatan seal ringi, müüja pakub igasugu asju, valin välja ühe sobiva suurusega mala ja kauplen natuke hinda. Mala on (budistidel 108-st helmest koosnev) palvekee, valin käepärase, keskmise hinnaklassiga, puuseemnetest tehtud kee. Panen mala kaela, tiibetlannast müüja soovitab malat kanda särgi all, nii olevat ka nahale kasulik. Hinnad on templipoes tegelikult pisut soolasemad, aga lisa läheb ilmselt heaks otstarbeks ja mala või palvekellukeste ostmiseks tundub klooster olevat parem koht kui tänavaäärne müügilett.
Lähen tagasi kesktänavale/maanteele ja hakkan astuma linna poole. Õige lähedal on silt Devi's Falls, kus mul ongi seni käimata. Maksan 20 Rp sissepääsu eest ja astun sisse. Devi's Falls on lubjakivi sisse uuristunud juga, mis kaob maa alla, täpsemalt Gupteshwor'i nimelisse koopasse. Koopas olin ma nädalaid tagasi käinud, aga koopa sissepääs asub teisel pool tänavat ja siis jäi juga tähele panemata. Kuulan joa kohinat ja teen pilte. Ilm on leitsakus hämaraks tõmbunud, ilmselt hakkab kohe sadama.
Kose juurest viib väljapääs otse keset suveniiride lette - palvehelmed, kellukesed, jumalakujud, kaelakeed, käevõrud jne. Tutvun natuke konjuktuuriga, aga kuna raha on kaasas vähe, ei osta midagi. Lähen tänavale ja peatan mikrobussi, et sõita linna Pritiphi Chowkile. Sõites hakkab kukkuma üha suuremaid piisku, kohale jõudes tuleb mikrobussist õige kiiresti välja hüpata ja tänavaäärsete poodide ukse ette varju joosta. Vihm aga läheb veel rajumaks ja varsti voolab tänavaäärt mööda lai jõgi, aegajalt möödahulpivate plastpudelitega. Et hotelli juurde sõitvad bussid väljuvad hoopis teiselt poolt tänavat, kulub kardetavasti päris pikk aeg, enne, kui on lootust bussile saada. Hakkan vaikselt Lakeside'i poole nihkuma, ühe poe trepi eest teisele, aga nende vahel tuleb räästast kosena vett. Söön siis ühes kangialuses küpsiseid ja ootan edasiminemise võimalust.
Peagi jääb vihm peaaegu järele ja saab ettevaatlikult edasi liikuda. Ühel hetkel näen kõrval rõõmsat ümaranäolist u 55 aastast meest, kes mul käest haarab ja kullapoodi pingile istuma kutsub. Vastan ta küsimustele, et "Euroopast", "esimest korda Nepaalis", "poolteist kuud", "üksinda", "vallaline", "tarkvarainsener" jne, sellepeale ütleb mees, et oled nüüd minu poeg. Ta tutvustab oma leti taga töötavat poega ja loeb üles, et tal on 3 kullapoodi, 3 maja, 3 poega ja üks tütar. Onu kutsub mu enda juurde elama ja lubab viia (mõistagi tasuta) kõiksugu lähedal asuvate vaatamisväärsuste juurde, kus mul seni käimata on. Tuleb jutuks, et kas ma ei taha Nepaalist naist võtta, ütlen, et kui mõni meeldiv Nepaali naine siin leidub, kes Eestis ära ei külmu, siis võib kõne alla tulla küll. Kullamehele see jutt meeldib, ta on nagu lahkus ise, hoiab mul pool tundi käest, vaheldumisi silitab seda ja siis haarab jälle kõvemini embusse.
Mingil hetkel küsib kullakaupmees, et kas ma ei taha teed juua, tema naine ja tütar olevat kohe varsti Gorkhast tagasi tulemas. Läheme käest kinni üle tee ja enne kohvikusse astumist küsib ta, kas mul raha on. Ütlen, et natuke on, ise veidi imestades, sest seni pole mulle kuskil maal omaenda raha eest teed pakutud. Istume maha ja poiss toob kaks väikes tassi kuuma teega, jään ootama, millal tee niipalju jahtub, et klaasi näppude vahele võtta. Kullamees haarab kuuma teeklaasi, puhub ja luristab vaheldumisi. Kui tal pool klaasi juba niimoodi tühjendatud on, näitab mullegi, kuidas "puhh-puhh" on vaja puhuda, et tee jahtuks. Kui mõlemal tee lõpuks joodud, maksan 30 Rp kahe tee eest ja läheme tagasi poe juurde. Kohe eelmise kullapoe kõrval on teine samas värvitoonis pood, kus kaupmees tutvustab oma teist poega. Siis veab mu tagasi esimese poe pingile.
Alguses ei saanud ma aru, mispärast olin sellise tähelepanu ära teeninud. Kullakaupmees oli rõõmsa ja lahke näoga, mõtlesin algul, et ongi selline ülisõbralik vana. Korra käis peast läbi mõte, et ta on homo, aga käest kinni hoidmine meeste (ja naiste) seas ei ole lõunamaades midagi erilist. See on lapselikult aus hoolivuse näitamine, mis ei ole mingite nõmedate siltidega rikutud. Kui aga edasi läks jutt sissetulekute ja vilksamisi ka Euroopa Liidu viisade peale, siis sai asi selgemaks. Eriti nõme oli jutt, et "mul on 3 maja, raha ei ole mingi probleem", kui ta oli just lasknud oma tee kinni maksta. Poeg küsib, kui pikk staaž mul on, et siis kuupalgad ja aastad korrutada ja imesuur number saada. Vana hakkab uurima, ega ma ei joo või narkootikume ei tarvita, see oli nagu vajalik info, et korralik naine otsida. Kosjamoori vastutus? Vaatab siis mu prille, et kas silmad haiged ja küsib neid enda kätte, et vaadata, kui kanged prillid on. Kui vastan, et ei anna, naeratab ja ütleb, et pole midagi. Poeg küsib, et mis firmas ma töötan ja kas mul on mõni paber ka selle kohta kaasas. Küsin, et kas ta arvab, et ma olen talle valetanud, selle peale kohmab ta "ei-ei".
Järgmisena kutsub rõõmus kullavana oma maja vaatama. Astume pisut peatänavast kõrvale, vahepeal näitab "uus isa" mind mõnedele oma tuttavatele ja seletab midagi - ilmselt tutvustades mind kui "potentsiaalset nepaali naise meest", ise kogu aeg käest kinni hoides. Hakkan ennast tundma äsja ostetud hobusena. Peagi jõuame uhke kolmekorruselise majani, peremees teeb värava lahti ja juhtatab mu enda ees sisse. Läheme üleskorrusele, peremees paneb mind istuma tuppa voodiäärele, paneb mängima teleka ja ütleb, et see on nüüd sinu tuba. Pakub mulle järjekorras toas leiduvat telekapulti, läpakat ja elektrikitarri (viimast mängib tema esimeses poes töötav poeg, nagu selgub), läheb siis ise kööki teed keetma. Kui tee on valmis, läheme kööki, mulle on ta pannud tee jaoks klaasi, endale väiksema plekist kausikese. Kullamees võtab purgist paksu valget võid (ghee) ja paneb enda tee sisse, tahab hirmsasti ka mulle seda panna, aga kuna ma siis veel ei teadnud täpselt, mis see on, kardan, et see on mingi piimaollus ja ei lase endale seda tee sisse panna. Vana patsutab oma vatsakest ja ütleb, et ghee annab palju jõudu. Siis võtab peoga suurest plastpurgist (vist) riisihelbeid, paneb neid enda tee sisse ja siis mulle ka. Näitab siis, kuidas helbeid lusikaga tee sees segada, võtab siis suures lahkuses terve purgi tühjaks, kõik mu teeklaasi sisse, et peaaegu kuhi peal. Ise patsutab jälle kõhule ja räägib, kui hea see on. Söön tasapisi helbeid teega, oodates kuni need pehmeks lähevad, kullavana aga kühveldab enda tee luristades ja matsutades kraesse. Söön rahulikult, vana vaatab igat mu lusikatäit, säilitades näol lahket naeratust.
Kui tee "söödud", küsib kullavana, kas läheme nüüd tagasi, olen rõõmuga nõus ja jalutame peatänavale poodi tagasi. Poeg kutsub mu õhtul Blue Bar'i, et seal "nepaali pruudi asja" rääkida. Ütlen, et lähen nüüd hotelli, vana küsib, et kas kolime kohe tema juurde sisse, vastan, et võib-olla, aga mitte kohe. Vana küsib mitu korda kavalalt, et kas läheme hotelli kahekesi, ütlen, et ikka üksi. Kaupmehed uurivad, et mis hotellis ma elan ja telefoninumbrit, ütlen neile ühe teise hotelli nime ja küsin neilt hoopis poja telefoninumbri. Niimoodi saan lõpuks kullapoest tulema.
Kui olen bussiga tagasi jõudnud, vestleme katusel oma hotelli manageriga. Räägime joogast ja tervisest, ta teatab, et on praktiseerinud reikit, paneme peopesad lähestikku ja katsume energiaid. Manager räägib, et tundis mingit kehva vibratsiooni - stressi või nõrkust. Räägin talle ka, kuidas ma kaani otsa sattusin, kes mitu tundi mu parema käe küljes rippus. Eelmisel päeval soki seest leitud väike džunglikaan oli tänasega võrreldes ikkagi süütu loomake. Luban ka kohe korraliku puhastava duši ja muud meetmed ette võtta. Lähen alla tuppa, panen põlema viirukiküünla, lasen emotsioonid duši all ära voolata ja loen pärast kuivamist ühe ringi mantraid. Pea läheb palju selgemaks ja meel rahulikumaks.
Õhtul käin mitu ringi edasi-tagasi mööda Lakeside'i, et Blue Bar leida. Olin seal mitmeid nädalaid tagasi korra käinud, aga ei mäleta enam, kummal pool see asus. Lõpuks leian üles. Kuna kullavana poega ei ole näha, küsin veel üle, ega Pokharas kahte Blue Bar'i ei ole. Võtan siis ühe tee ja jään vaatama, kuidas nepaali bänd laval heliproovi teeb. Mõne aja pärast ilmub ka poeb välja, lamaskleme diivanil ja kuulame, kuidas bänd hakkab hästituntud bluusistiilis lugusid mängima. Siis ütleb kaupmehepoeg, et läheme ühte teise söögikohta edasi. Et mul on rahakotti jäänud ainult suured 500-ruupiased rahatähed (u 5 EUR), siis maksab ta mu 60 Rp-se tee kinni, baaridaam oli teinud õnnetu näo, et tal ei ole vahetusraha. Hakkame astuma mööda öist Lakeside'i lõunapoole, kallimate restoranide rajooni. Kui oleme astunud mitu kilomeetrit ja mööda mitmekümnest söögikohast, ütlen, et kell on juba palju ja tahan minna tagasi ühe sõbraga kokku saama. Keerame ringi, aga nagu muuseas astub ta korra sisse ühte ehtepoodi. Kaupmehepoeg vaatab mererohelisi kivisid, aga ostuni ei jõuta. Läheme mõned poed edasi, seal läheb juba tõsisemaks kauplemiseks, kullapoiss katsub ja vaatab läbi mitukümmend lihvitud kivi, vist türkiisi. Kauplemisele kulub üle poole tunni, loen sel ajal telefonis e-posti ja katsun niisama olla.
Kui tehing on tehtud ja umbes 7 kivi välja valitud, kõvasti tingitud ja kivid ostetud, liigume tagasi. Kuna olin aru saanud, et Lakeside'i tulemise peamine eesmärk oligi oma ehete jaoks kivide ostmine, kohvikus käimine hoopis teisejärguline, oli see 2 tundi aega suht mahavisatud aeg. Ütlen kaupmehepojale, et lähen tagasi ja unustagu oma naisevõtu asi ära, selline hobusekauplemine mulle ei istu. Anname kätt ja läheme lahku. Lähen veel läbi Lord Buddha Bamboo Cottage nimelisest söögikohast, aga tuttav Maksim, kellel see õhtu pidi Pokharas viimane olema on ilmselt juba magama läinud.
Ülejärgmisel päeval, kui jälle linna asja, viin 60 ruupiat tee raha kaupmehepojale ära. Kui kullavana mind jälle lahkelt "please sit down" istuma kutsub, kummardan, ütlen "have a nice day" ja teen kiirelt minekut.
Veel Pokhara ja ümbruskonna pilte
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar