Pärast kuudepikkust molutamist Ammanis hakkas viimasel ajal kole kiire ja võtsin järjest ette kolm väljasõitu. 25. aprillil oli selline eriti tore ja sisukas, et pean selle kohe kirja panema.
Lugesin, et suht Ammani lähedal on kohakeses nimega Iraq Al-Amir hulk ajaloolisi koopaid ja natuke eemal Rooma-aegne loss. Netist saadud info järgi pidi selleks sõitma linna nimega Wadi Es-Seer (ka Wadi Es-Seir), mis on otsapidi juba paisuva Ammani külge kasvanud. Jalutasin Mohajeriini bussipeatusse, küsisin esimese bussi juhilt "Wadi Seer?", mille peale juht viibutas käega ja näitas, et sinna läheb u 10 m eemal seisev buss. Sõitsin siis bussiga Wadi Seeri ja lõpp-peatuses aeti kõik välja. Wadi Es-Seeri ümbrus muuseas on väga ilus, "wadi" ehk nõgu on sügav, vaade alla nõkku on vägev, kahju, et ei saanud bussist pilte teha. Nõo põhjas voolab vist ka vesi ja ümbrus on üldse väga roheline.
Linnas sattusin jutule ühe sõbraliku kohalikuga, kes ilusti inglise keele juhatas, millise bussiga tuleb edasi sõita. Ja tuligi õige buss varsti ülevalt, viipasin bussi tee äärde ja sõit läks lahti. Mobiiltelefoni GPSi järgi mõned kilomeetrid enne sihtkohta vaatasin, et tee läheb pikalt allamäge ja hea lihtne on astuda. Tõusin püsti, juht natuke imestas, et miks enne sihtkohta, aga laskis siis mu ilusti väljuda ("meshi" ehk e k "jalgsi").
Mööda teed astudes jäi silma piki mäenõlva kivist rennides voolav vesi ja silt "Cooperacion Espanol". Selle lähedal üleval mäeküljel oli majake, mille juurest vesi alla voolas. Võtsin siis nõuks asja selgitada. Astusin trepist üles, tervitasin õupoolsele uksele tulnud naist ja küsisin, mis see kooperatsioon endast kujutab. Kenasti inglise keelt kõnelev naine seletas, et see on hispaanlastega koostöös ehitatud niisutus, millest kohalikud aiad vett saavad. Ta näitas ka, kuskohas vesi mäe seest välja voolas ja kus renn alguse saab. Tänasin ja ütlesin juba "olgu rahu teiega", kui naine küsis, kas ma sooviksin kohvi. Ütlesin, et aitäh, väga lahke teist. Vahepeal tuli välja ka teine naisterahvas, kellega koos nad kantseldasid kolme-nelja last, kes mind uudishimulikult vahtisid. Naised ja lapsed tõid kohale laua ja toolid, varsti oli hea araabia kohvi ka valmis (salajane lisand peaks olema kardemon). Istusime siis lauas ja vestlesime. Üks naistest oli kohalik õpetaja, kes andis koolilastele meiemõistes kodumajapidamise tunde. Võtsin siis pilli ka kotist ja mängisin lastele natuke pilli.
Vahepeal mõned lapsed viskasid teise korruse aknast pabereid alla, millepeale ma näitasin, kuidas paberist saab väikeseid propellereid rebida, mis keerlevad, kui neid alla visata. Kui olin kõgile vähemalt ühe propelleri teinud, siis oli lastel rõõmu, kui palju. Vahepeal tutvusime kandikule maalitud maitsetaimedega, nagu piparmünt, salvei ja tüümian. Sellepeale toodi mulle peenrast mõned varred tüümiani, tüümian ehk "zaatar" on siinmail sageli kasutatav ürt, näiteks teena, salatites ja lahtise saia peal.
Kohvi joodud ja jutud räägitud, jätsin naiste-lastega hüvasti ja astusin edasi. Järgmiseks oli teest all vasemat kätt asuv käsitööliste töökoda, kus kohalikud naised meisterdavad savist, riidest ja ise tehtud paberist suveniire ja praktilisemaidki asju. Käsitöö üle vaadatud ja kiidetud, kõndisin tagasi maanteele ja edasi.
Tee viis läbi küla, külas tuleb ikka kõiki vastutulejaid tervitada ("as-salaamu aleikum" ehk "rahu olgu teiega"). Kõik tervitavad vastu, aga eriti soe tunne on, kui teinekord mõni halli peaga vana mees siiralt vastu tervitab, pannes käe südamele. Varsti hakkaski küla lõpus allamäge silma lossi varemed. Qasr Al-Abd ehk Teenri Loss ehitati umbes 200 aastat e. m. a. nabatealaste poolt, oli vahepeal tänu maavärinatele üsna ära lagunenud, aga umbes kümne aasta jooksul taastati prantsuse ajaloolaste abiga oma praegusesse seisu. Loss on kuulus seinal asuvate lõvikujude poolest. Loe http://en.wikipedia.org/wiki/Qasr_al_Abd
Tagasiteel sain veel allpool kulgevast wadist pildile mõned panoraamid, mis küll pisut kõpitsemist vajavad.
Ülesmäge astudes võttis üsna võhmale, ilm oli palav. Tagasiteel umbes käsitööliste küla kohal üle tee olid mingid trepid, mis üles mäeküljele viisid ja esialgu üle vaatamata jäid. Eelnevalt netist loetud info järgi pidid need olema Iraq Al-Amiri koopad. Ronisingi üles ja vaatasin üle. Koopaid oli mitu, kuuldavasti kasutatud juba pronksiajal - http://en.wikipedia.org/wiki/%60Iraq_al_Amir . Kõige kaugemad koopad lõppesid imeliku lohkudega kandilise kiviga. Sellest mööda minnes sattusin musta riietatud ja mäenõlval lambaid karjatava naise peale. Naine kas ei kuulnud mind või ei teinud välja, niisiis tegin vaikselt nendest selja tagant pildi.
Koopad üle vaadatud astusin tagasiteele. Ei pidanudki kaua minema, kui tagantpoolt tuli väike buss, mis mind üles korjas. Nagu tavaks on, bussijuht raha ei korja, vaid seda teeb keegi teine, tavaliselt kas tema poeg või mõni sugulane. Seekord oligi rahakorjajaks poisike, kes küsis mu käest "ruba'a". Millegi pärast algul arvasin, et see tähendas poolt dinaari (~ pool eurot) ja tegin pika näo, sest selline 10 - 30 km bussisõit maksab tavaliselt ainult 0,40 dinaari. Mõne hetke pärast jõudis kohale, et "ruba'a" on ju veerand ja hoopis "nusf" on pool. 25 piastrit (ehk senti) on muidugi normaalne hind, andsin veerand-dinaarise ja tänasin ette ja taha. Varsti olimegi Wadi Seer'is tagasi. Poolepäevase ringikolamisega oli kõht tühjaks läinud, lasin endale teha võileiva juustuga. Võileib ehk araabia keeli "sänduiiš" on Jordaanias üsna tavaline lõunasöök, saiake lõigatakse küljelt lõhki, sisse pannakse juust-vorst-muna-salat-misiganes ja küpsetatakse siis teda pisut kahe kuuma raua vahel. Umbes nagu suure võilevagrilliga. Sain oma sooja võileiva kätte ja astusin suurest tänavast kõrvale, et leida mõni rahulik koht, kus istuda ja süüa. Mööda kõrvaltänavat astudes hakkas äkki silma hoovil asuv majake, kus peal kirillitsas silt.
No selge, tšerkesside asutis. Oligi tšerkesside kolme nooltega lipp ka, mis tuttav kohaliku NART+TV logo järgi. Jordaanias asub suur väljarännanud tšerkesside ehk adõgeelaste kogukond, kellega tunnen teatud ajaloolist sugulust. Nimelt on eestlastel ja neil kaukaaslastel ühine naaber. Üleelmise sajandi lõpul, Kaukaasia sõdade käigus vallutas Vene tsaaririik Kaukaasia. Tšerkessid olid ühed kangemad vastased ja need tuli lõpuks suuremas osas ära küüditada või maha tappa. Sellest ajast kodudest põgenenud sajad tuhanded tšerkessid asustavad nüüd Jordaaniat, Süüriat ja paljusid teisi maid. Jordaanias on tšerkessidel eriline ajalooline koht, sest tšerkessi sõdalased olid Jordaania kuningasuguvõsa esimesed ihukaitsjad (teine selline huvitav grupp on Karak'i beduiinid, kellel on pika ajaloo vältel Jordaania armees tähtis roll). Praegu asustavad tšerkessid Jordaaanias kohti, kus on jõed või veekogud. Tšerkessidele on hingelähedasemad kohad, kus on vesi ja palju rohelust, Wadi Seer on üks neist kohtadest. Loe ikka ka http://en.wikipedia.org/wiki/Cherkess
Niipalju siis ajaloost. Istusin müüril ja sõin oma "burgerit", kui õuele keerast tumepunase Niva'ga vanem meesterahvas. Ta kandis siin mitte just sageli kohatavat mütsi, mille järgi arvasin ta tšerkessiks. Tervitasin teda ja küsisin, kas ta on tšerkess. Mees vastas, et olen jah. Seletasin siis, et nägin õuel tšerkessikeelset silti ja tulin uurima, millega tegu. Väikese vestluse järel kutsuti mind kõrvalasuvasse majja teed jooma. Härrasmees nimega Hisham valdas küllalt hästi inglise keelt, ütlesin talle, et tunnen ühte Libzo-nimelist noormeest, kes töötab NART-TV-s. Sellepeale rääkis ta natuke telefoniga ja ennäe - varsti liitusid meie seltskonda kaks Libzo-nimelist noorhärrat, minu tuttava kauged sugulased. Rääkisime maast ja ilmast, kes millega tegeleb, vahetasime Facebooki nimesid jne. Küsisin muuhulgas, et ega nende tutvusringkonnas ei ole mõnda tšerkessi muusikut. Hisham vastas, et mõned on küll. Aga kui soovid, võid tulla täna tšerkessi pulma, seal kindlasti mängitakse muusikat :) Pulm pidigi umbes tunni aja pärast algama. Olin muidugi väga õnnelik sellise juhuse peale ja tänasin lahke kutse eest.
Pärast vestlust noortega tulidki vahepeal riideid vahetama läinud Hisham ja tema poeg mustades ülikondades ja siis asusime teele. Poisid pandi Niva tagaistmele ja mina kui külaline ette. Vabandasin küll, et pole kahjuks eriti pidulikult riides, aga selle peale öeldi, et pole riietel viga midagi. Põristasime siis u 20 aastat vana Nivaga orgudest mäkke, üles ja alla, käigukast undas korralikult, aga varsti olimegi Ammanis. Vahepeal Hisham naeris ja kommenteeris kohalikku liiklust - "araablased..." :) Pulmad toimusid Tla Ali linnaosas, uhkes "õnnepalee" stiilis majas. Meid paluti ootama suurde saali, kuhu tasapisi hakkasid tulema rohkem ja rohkem meessoost sugulasi-tuttavaid. Mulle tutvustati Hishami vennapoega, teist poega ja veel mitut sugulast, kes olid kõik sama toredad inimesed, kõik hea inglise keelega ja tööl hotellimänedžeride, logistikute, ÜRO ametnike jm ametites. Edasi läksime kõik välja maja ette, kuhu saabus veel ja veel pulmalisi. Mehed tulid kohaliku kombe kohaselt kõik ühele poole sissekäiku ja naised teisele poole. Lõpuks sõitis ette uhke auto pruutpaariga, paar väljus kiire akordeonimuusika saatel ja astus ukse ees olevatest sammaste alt sisse. Siis asusid naised ühele poole ritta, mehed teisele poole ja muusika saatel hakkasid paarid kordamööda tantsima. Kes kesktelevisiooni on vaadanud, sellele on selline mägilaste tants muidugi tuttav.
Tantsud tantsitud sisenesid naised kõik peauksest oma saali ja mehed kõrvaluksest meeste saali. Üllatuseks ei pakutudki lambaliha ega muid praade, vaid kostitati kõigepealt kohviga, siis toodi mahla ja lõpuks kõigile suur tükk kooki-torti. Pulmade tegemine on araabiamaades auasi, aga samas väga kallis, milletõttu paljud noored peavad abiellumist pikalt edasi lükkama. Mõni ei saa üldse kehva palga tõttu abiellumist lubada. Seetõttu olid siin n ö hundid torti söönud ja lambad ka terved :)
Vahepealt tuli ka peigmees saali, kus kõik pidulised peigmeest araabia kombe kohaselt põsesuudlusega õnnitlesid. Ehk siis tegelikult pannakse üks kord paremad ja kolm-neli korda vasakud põsed kokku. Mul ka kohapeal juba mõned nii head tuttavad ("habiibi"), et see komme selge :) Mõnda aega veel jututanud, hakkasid külalised laiali minema. Jätnud kõigi uute sõpradega hüvasti, visati mind autoga ilusti Ammani all-linna, hotelli juurde tagasi.
Veel rohkem pilte on näha siin albumis.
Tervitused Jordaaniast!
Lugesin, et suht Ammani lähedal on kohakeses nimega Iraq Al-Amir hulk ajaloolisi koopaid ja natuke eemal Rooma-aegne loss. Netist saadud info järgi pidi selleks sõitma linna nimega Wadi Es-Seer (ka Wadi Es-Seir), mis on otsapidi juba paisuva Ammani külge kasvanud. Jalutasin Mohajeriini bussipeatusse, küsisin esimese bussi juhilt "Wadi Seer?", mille peale juht viibutas käega ja näitas, et sinna läheb u 10 m eemal seisev buss. Sõitsin siis bussiga Wadi Seeri ja lõpp-peatuses aeti kõik välja. Wadi Es-Seeri ümbrus muuseas on väga ilus, "wadi" ehk nõgu on sügav, vaade alla nõkku on vägev, kahju, et ei saanud bussist pilte teha. Nõo põhjas voolab vist ka vesi ja ümbrus on üldse väga roheline.
Linnas sattusin jutule ühe sõbraliku kohalikuga, kes ilusti inglise keele juhatas, millise bussiga tuleb edasi sõita. Ja tuligi õige buss varsti ülevalt, viipasin bussi tee äärde ja sõit läks lahti. Mobiiltelefoni GPSi järgi mõned kilomeetrid enne sihtkohta vaatasin, et tee läheb pikalt allamäge ja hea lihtne on astuda. Tõusin püsti, juht natuke imestas, et miks enne sihtkohta, aga laskis siis mu ilusti väljuda ("meshi" ehk e k "jalgsi").
Kohvi joodud ja jutud räägitud, jätsin naiste-lastega hüvasti ja astusin edasi. Järgmiseks oli teest all vasemat kätt asuv käsitööliste töökoda, kus kohalikud naised meisterdavad savist, riidest ja ise tehtud paberist suveniire ja praktilisemaidki asju. Käsitöö üle vaadatud ja kiidetud, kõndisin tagasi maanteele ja edasi.
Niipalju siis ajaloost. Istusin müüril ja sõin oma "burgerit", kui õuele keerast tumepunase Niva'ga vanem meesterahvas. Ta kandis siin mitte just sageli kohatavat mütsi, mille järgi arvasin ta tšerkessiks. Tervitasin teda ja küsisin, kas ta on tšerkess. Mees vastas, et olen jah. Seletasin siis, et nägin õuel tšerkessikeelset silti ja tulin uurima, millega tegu. Väikese vestluse järel kutsuti mind kõrvalasuvasse majja teed jooma. Härrasmees nimega Hisham valdas küllalt hästi inglise keelt, ütlesin talle, et tunnen ühte Libzo-nimelist noormeest, kes töötab NART-TV-s. Sellepeale rääkis ta natuke telefoniga ja ennäe - varsti liitusid meie seltskonda kaks Libzo-nimelist noorhärrat, minu tuttava kauged sugulased. Rääkisime maast ja ilmast, kes millega tegeleb, vahetasime Facebooki nimesid jne. Küsisin muuhulgas, et ega nende tutvusringkonnas ei ole mõnda tšerkessi muusikut. Hisham vastas, et mõned on küll. Aga kui soovid, võid tulla täna tšerkessi pulma, seal kindlasti mängitakse muusikat :) Pulm pidigi umbes tunni aja pärast algama. Olin muidugi väga õnnelik sellise juhuse peale ja tänasin lahke kutse eest.
Pärast vestlust noortega tulidki vahepeal riideid vahetama läinud Hisham ja tema poeg mustades ülikondades ja siis asusime teele. Poisid pandi Niva tagaistmele ja mina kui külaline ette. Vabandasin küll, et pole kahjuks eriti pidulikult riides, aga selle peale öeldi, et pole riietel viga midagi. Põristasime siis u 20 aastat vana Nivaga orgudest mäkke, üles ja alla, käigukast undas korralikult, aga varsti olimegi Ammanis. Vahepeal Hisham naeris ja kommenteeris kohalikku liiklust - "araablased..." :) Pulmad toimusid Tla Ali linnaosas, uhkes "õnnepalee" stiilis majas. Meid paluti ootama suurde saali, kuhu tasapisi hakkasid tulema rohkem ja rohkem meessoost sugulasi-tuttavaid. Mulle tutvustati Hishami vennapoega, teist poega ja veel mitut sugulast, kes olid kõik sama toredad inimesed, kõik hea inglise keelega ja tööl hotellimänedžeride, logistikute, ÜRO ametnike jm ametites. Edasi läksime kõik välja maja ette, kuhu saabus veel ja veel pulmalisi. Mehed tulid kohaliku kombe kohaselt kõik ühele poole sissekäiku ja naised teisele poole. Lõpuks sõitis ette uhke auto pruutpaariga, paar väljus kiire akordeonimuusika saatel ja astus ukse ees olevatest sammaste alt sisse. Siis asusid naised ühele poole ritta, mehed teisele poole ja muusika saatel hakkasid paarid kordamööda tantsima. Kes kesktelevisiooni on vaadanud, sellele on selline mägilaste tants muidugi tuttav.
Tantsud tantsitud sisenesid naised kõik peauksest oma saali ja mehed kõrvaluksest meeste saali. Üllatuseks ei pakutudki lambaliha ega muid praade, vaid kostitati kõigepealt kohviga, siis toodi mahla ja lõpuks kõigile suur tükk kooki-torti. Pulmade tegemine on araabiamaades auasi, aga samas väga kallis, milletõttu paljud noored peavad abiellumist pikalt edasi lükkama. Mõni ei saa üldse kehva palga tõttu abiellumist lubada. Seetõttu olid siin n ö hundid torti söönud ja lambad ka terved :)
Veel rohkem pilte on näha siin albumis.
Tervitused Jordaaniast!
See paberpropellerite lugu oli vägev :)
VastaKustuta